2020 põdrajahihooajal on paslik meelde tuletada soovitusi põtrade küttimiseks.

EJSi soovitused põtrade valiklaskmisel:

  • Küttimise korraldamisel peab pearõhk olema mitte niivõrd sellel, kui palju neid kütitakse vaid sellel, kas neid jääb jahimaale parajal tihedusel ning soolis-vanuselises struktuuris. Kahjustused ja ohjamisvead ei tulene mitte niivõrd asustustihedusest, vaid vigasest hinnangust arvukusele, millest tuleneb vigane hinnang küttimise vajadusele ja valesti korraldatud küttimine. Selliste juhtumite vältimisel on esmatähtis põdra mõju teadmine jahipiirkonniti ja jahiühenduste koostöö.
  • Täiskasvanud loomade osakaalu küttimiskvoodis ei ole soovitav tõsta üle 70% ka vasikate nappuse korral ning pigem tasuks sellistes jahipiirkondades kogu küttimismahtu vähendada. Põdralehmadest on eeliskütitavad (valdavalt noored) vasikata lehmad. Pesakonda küttides jäägu lehm alles või kütitagu viimasena. Mitmikutega pesakondi kütitagu mõõdutundega, näiteks üks vasikas kahest. Mõlemad sugupooled ja kõik vanusegrupid omavad nii põdraasurkonnas kui ka teiste ulukiliikide asurkondades võrdset tähtsust. Piik- ja harksarvedega pulle on soovitav küttida kuni 75%, keskmisi 20–25%, vanemaid ja täiskühvelsarvedega pulle (kelle sarve kühvliosa moodustab kummagi sarvelaba valendikust enam kui poole) pigem hoida või küttida erandina ja mitte üle 5% pullidest.
  • Täiskühvelsarvi kandvate pullide küttimisest, olenemata sarvede suurusest, tasub hoiduda, eesmärgiga meie põdraasurkonna looduslähedust suurendada. Kuna kühvelsarved omavad kõrget trofeeväärtust, kipub neid kandvate isasloomade osakaal intensiivse küttimissurve all olevates Euroopa põdrapiirkondades pidevalt vähenema. Praeguste ja tulevaste võimalike dominantsete pullide – suuremate kehamõõtmetega ja parema sarvekasvuga, sh kühvelsarvedega pullide küttimiseks hoidumine annaks neile võimaluse elada vähemalt 7–8 aastat, jätta endast 3–5 põlvkonda järglasi ning näidata sarvekasvu täit potentsiaali.
  • Küttimiseelistus võiks kehtida kõige kehvemate sarvede kandjate suhtes, kelleks on kehva konditsiooni tõttu välja arenemata või silmnähtavalt asümmeetriliste (välja arvatud jooksuajal vigastatud) sarvede kandjad olenemata vanusest, samuti ka mullikaeast välja kasvanud 1‒2-haruste sarvede kandjad. Igati õigustatud on jätta alles suuremate kehamõõtmetega isendeid, kuna nende puhul on pullidel eeldused kasvatada võimsamaid sarvi ning lehmadel tuua ilmale tugevamaid järglasi.
  • Mõttekas on mõlema soorühma küttimisega mitte liialdada, ning säästa dominantseid isendeid. Asurkonna soolist struktuuri laiemate alade keskmisena on mõistlik hoida vahemikus 1,2–1,5 lehma pulli kohta. Sel moel soodustame soolis-vanuselise struktuuri püsimist, sugulise valiku toimimist ning geneetilise mitmekesisuse ja keskkonna stressoritele vastupanuvõime püsimist. Kui aga põdralehmade osakaal asurkonnas on kõrgem, suureneb võimalus, et paljunema pääsevad liiga noored pullid. Pullide puudusel jääb jooksuaeg venima, osa põdralehmadest jääb partnerit leidmata viljastamata või saavad viljastatud alles kujunemisjärgus pullide poolt tavapärasest hiljem.
  • Mõõdukas sooline struktuur jahipiirkondades soodustab inna ja poegimise sobivaimale ajale sattumist, järglaskonna kõrgemat elumust, ühtlasemat soojaotumust ning parema talvitumiskonditsiooni saavutamist. Lisaks on mõõduka põdralehmade ülekaaluga asurkond parema juurdekasvu tõttu nii kiskluse kui küttimise mõju suhtes paremini turvatud.
  • Küttides (dominantse) põdrapulli oktoobris, on tema panus järglaste tootjana tunduvalt tõenäolisem ja küttimise kahjulikkus populatsioonile väiksem, aga pullide suurem arv ja konkurents jooksuajal kasulik.
  • Ei ole mõistlik küttida põtru hilisemal ajal, kui pullid on sarved heitnud.
Kommentaare pole

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Eesti
Eesti
Eesti